J.T. blog

Valisin raamaturetsensiooniks Paul Grahami Hackers & Painters. See raamat on Grahami essee kogumik kus iga peatükk on üks tema essee. Valisin selle raamatu, sest olen argumenti kuulnud ka varem, et arendajad on tegelikult rohkem maalikunstnikega sarnased kui inseneridega. Lisaks juba Sissejuhatus infotehnoloogiasse aine raames õppejõud Tanel Tammet lasi lugeda paari Grahami esseed, mis olid päris huvitavad minu meelest.

Why Nerds Are Unpopular

Esimene peatükk oli nohikute mitte-populaarsusest põhi- ja keskkooli tasemel. Minu mulje Eesti koolisüsteemist ei kattu sellega, mis Graham kirjutas, et targad inimesed pole populaarsed. Kohati mul oli tunne, et see keskkond mis ta kirjeldab on rohkem nagu Hollywoodi filmist, mis võib olla sellepärast, et Ameerikas see koolielu ongi selline.

Hackers and Painters

Selle peatüki järgi on ka raamat nimetatud. Mina ennast kunstnikuks ei pea aga samas pean tõdema, et kipun nõustuma Grahami argumentidega. Me kõik tahaksime olla insenerid suure i'ga aga programmeerimine võib olla siiski niisama sinna alla ei kvalifitseeru. Ma arvan, et insenerid võiksid olla need kes kavandavad/planeerivad kuidas suuri infosüsteeme/rakendusi ehitada. Arendaja kes LEGO-klotse kokku paneb tunde järgi on tõesti sarnasem maalikunstniku kui inseneriga. Tarkvara arendus on nii põnevam ja lõbusam kui seda kunstiks pidada minu meelest. Ma ei tahaks arendaja olla kui ma peaks kõike metoodiliselt by the book tegema ja enne koodi kirjutamist näiteks UML diagramme joonistama. Loovusele võiks jääda vabad käed, mis tähendab, et on ka võimalus teha vigu ja halbu lahendusi, millest pärast õppida. Kui sa lood tarkvara kiiritusravimasinale muidugi siis absoluutselt võiks asi väiksema loovuse ja suurema metoodilisusega käia, sest mängus on elud. Ja tegelikult on see ju päris vana vaidluse koht internetis, et kas tarkvara arendus on engineering või mitte.

What You Can't Say

Hoia silmad lahti gruppide/ideede kohta mida ei tohi kritiseerida ja mõtiskle miks see nii olla võib.

How to Make Wealth

Selle asemel, et 40 aastat tööd teha siis tee 40 aasta töö ära kümnega kuskil idu firmas.

A Plan for Spam

Kunagi kui ma rohkem gung ho olin kõige terminalis tegemise koha pealt siis ma kasutasin e-kirjade lugemiseks mutt nimelist rakendust ja spämmi filtreerimiseks kasutasin bogofilter'it. See aeg ma küll ei teadnud kes Paul Graham on aga bogofilter on sellest lahendusest inspireeritud mis ta kirjeldas. Oli huvitav ära tunda tema lahendust.

Mind the Gap

See oli kõige põnevam peatükk selles raamatus aga võib olla sellepärast, et suhtun väga suure skepsisega sellesse juttu. 15 aasta tagune mina oleks selle kõigega nõustunud mis Graham kirjutas aga nüüdseks olen kasvanud skeptilisemaks miljardäride jutu suhtes. Esimene idee sellest peatükist oli, et inimestel ei olnud motivatsiooni rikkust koguda enne kui selle hoidmine polnud turvaline, oli oht, et kuningas või keegi võtab ära. Enne kapitalistliku ühiskonna algust ma arvan olid inimestel suuremad mured kui rikkuse kogumine ja kehtis hoopis reegel kel jõud sellel õigus. Teine idee mis minu kõrvu sealt jäi oli, et me ei tohiks takistada rikastel rikkuse loomist ehk ei tohiks neid maksustada jne. Interneti andmetel on Paul Graham paar miljardit väärt ja mind häiris see, et ta kirjutas kuidas me ei tohiks liialt maksustada teda, sest see pärsiks innovatsiooni ja võtaks motivatsiooni rikkust luua. Mina seda juttu ei usu, kas Paul Graham oleks oma Viaweb idufirma kallal sellepärast rohkem töötanud või rohkem väärtust loonud kui maksud oleks madalamad olnud?

See lõhe rikaste ja vaeste vahel ma usun, et on pigem suurenenud tehnoloogia pärast. Minu meelest peab praegune inimene tegema rohkem tööd, et saada samas väärtuses palka kui keegi näiteks 60 aastat tagasi. Inimeste produktiivsus on tõusnud tänu tehnoloogiale aga järjest vähem loodud väärtusest saab töötaja endale. Samal ajal on meil nüüd juba inimesed kes on sadu miljardeid väärt ja mitu tehnoloogia firmat mille väärtus on üle triljoni.

Kokkuvõte

Paul Graham on hea autor kes kirjutab hästi ja veenvalt. Huvitav oli, et ta kuskil mainis et nende idufirma Viaweb millega ta oma esimese rikkuse lõi oli kirjutatud LISP programmeerimiskeeles. Müts maha selle eest, olen ka kunagi katsetanud ja üritanud õppida LISP'i. Selles veel teha veebipoodide loomise süsteem, väga kõva sõna ma arvan.

Ma lõpetasin lugemise juba üle kuu aja tagasi aga pole jõudnud postitust kirjutada seega kindlasti juba palju tähtsat meelest läinud.

ÕIS2

Kehva kasutatavusega lehti on kindlasti internetis üüratu arv. ÕIS2 tegelikult täidab ka oma ülesannet, vähemalt siiamaani olen saanud õpingukava esitatud õigeks ajaks ja pole veel sellepärast välja visatud. Mind häirib ÕISi puhul, et see on ühelehe rakendus ja keegi pole sellepeale tulnud, et edasi tagasi nupud töötaks. Vahest tahaks minna tagasi eelmisele lehele aga siis satud hoopis lehele kus olid enne ÕISi avamist. Asja teeb minu jaoks hullemaks, et ma õpin TEHNIKA ülikoolis ja sellepärast on ka selline rätsepa lapsed käivad paljajalu tunne sellest. Samas see ÕIS2 on vist mingi asutuste ülene asi, sest vähemalt TÜ ja TLÜ on ka mingi ÕIS2 kasutusel. Lohutan ennast sellega, et see pole tegelikult minu kooli poolt tehtud.

Robert Laursoo blogis nägin, et eelmises ÕIS variandis oli ka päris hea statistika saadaval ainete läbivuse jne kohta. Mina ÕIS2 pole selliseid andmeid kahjuks leidnud aga ülimalt uudishimuliku inimesena nii väga sooviksin.

Kokkuvõttes ajab see ÕIS2 oma asja ära, lihtsalt uue versiooniga on mingi funktsionaalsus kadunud või mujale viidud.

Proton Mail

Vinguda mingite asjade kallal on ülimalt lihtne aga leida mingi näide kus tõesti kõik hästi on juba midagi muud.

Mulle isiklikult meeldib Proton Mail lihtsus. Funktsioneerib edukalt väikesel kui suurel ekraanil ja pole veel kordagi leidnud ennast mõtlemast, et liiga keeruline on. Kiirklahvid on ka olemas mis teeb kasutamise veel hõlpsamaks. Paar erinevat tumedat välimust on ka olemas kuigi Dark Reader brauseri lisa saab ka Protoni lehega hästi hakkama. Vigade andeks andmise poole pealt pead kahjuks maksimum 20 sekundiga taipama, et oled eksinud või ei saa enam saatmist tagasi võtta. Aga tegelikult miks ta üldse kõlbas siia näiteks tuua on see, et Proton ideoloogiliselt väga sobib minu vaadetega. Nad ei ürita minu andmetest kaevata mingeid mustreid millega minu pealt rohkem teenida vaid väidetavalt on kõik andmed otspunktist otspunkti krüpteeritud ja emailide sisu on ka krüpteeritud nende serverites. Programmaatiliselt emailide lugemiseks tuleb käia välja mõni euro raha kuus mis on tegelikult aus hind selle eest, et sa ei pea lugema reklaame ja sinu emailide sisu ei müüda või kasutata. Miks ma selle viimase punkti välja tõin on sellepärast, et minu meelest on väga tähtis, et teenust oleks võimalik programmaatiliselt kasutada, sest see annab ligipääsu paljudele erivajadustega inimestele. Kui keegi näiteks ei saa veebilehte kasutada siis tal on võimalus oma kirjad alla tõmmata ja lasta need endale ettelugeda vms. Või üleüldse võimaluse inimestel teha oma esirakendus kui neil on enda meelest parem visioon näiteks nagu YouTube veebile on loodud mitu erinevat native linux rakendust: FreeTube, Minitube, UTube.

Selle nädala ülesandeks on uurida ühe tarkvara arendus- ja ärimudelit.

Neovim

Ma valisin selleks Neovim'i. Valisin selle, sest ise aktiivselt kasutan Neovim'i ja usun, et keegi teine ka ei vali seda samas. Neovim on klassikalise Vim tekstiredaktori edasi arendus.

Arendusmudel

Neovim lähtekood on Apache 2.0 litsentsi all, samas Vim projektist pärit osad on endiselt Vim'i enda litsentsiga. Projektil on hetkeseisuga 26 põhihooldajat kes on oma staatuse saanud suurte panuste eest. Kuna tegu on vabavaraga siis otseseid tööülesandeid keegi ei jaga samas eksisteerib tegevuskava kus on kirjas projekti kõrgema taseme sihtmärgid mille poole püüeldakse kollektiivselt. Peale põhihooldajate on Github'i andmetel projekti veel panustanud üle 1700 erineva kasutaja. Ma arvan, et seda mudelit võiks nimetada Eric S. Raymondi järgi turu(bazaar) arendusmudeliks, sest inimesed tegelevad nende murede kallal põhiliselt ikka mis neid paeluvad nagu vabavara projektides tavaliselt.

Ärimudel

Traditsioonilises äri tegemises neid süüdistada ei saa. Administratiivseid tegelasi palgal ei ole ja kõik raha mis tuleb kulutatakse arenduse peale. Kui neil koguneb mingi hulk raha siis nad maksavad mõnele projekti hooldajale/arendajale näiteks kuu aja palga, et siis see inimene saaks täistööajaga tegeleda kuu aega mingi probleemi lahendamisega. Kõik on avalik ja nähtav, sest nad ise mingi MTÜ'ga ei majanda vaid kasutavad Open Collective keskkonda. Läbipaistvuse huvides olgu mainitud, et Open Source Collective kes siis Neovim projekti raha asju hoiab võtab siiski 10% teenustasu, et täitsa ilma administratiivsete kuludeta asi siiski pole. Siin lehel on ilusasti näha projekti sissetulekud ja väljaminekud. Minu meelest on see läbipaistvus väga tore.

Lisaks on neil e-pood kust saab nänni osta projekti toetamiseks ja toetuse välja näitamiseks.

Vim

Kõik kes kunagi Vim'i käima on pannud on vast märganud kohe avalehel ülekutset toetada lapsi Ugandas. Vim kutsub ennast Careware/CharityWare'ks ja Vim originaalne autor Bram Moolenaar palus teha annetusi laste aitamiseks Ugandas kui sulle oli Vim'ist kasu ja soovisid tagasi anda midagi. Kahjuks peale Moolenaari lahkumist siit ilmast pidi ka tema heategevus organisatsioon ICCF Holland töö lõpetama aga Brami mälestuse hoidmiseks on leitud teine organisatsioon kellele võib annetada soovikorral.

Allikad

neovim/LICENSE.txt at master neovim/neovim

Members People neovim

sponsor Vim development :vim online

Hetkel on aktuaalne sellise maksu tõus millest paljud isegi ei tea, mina kutsun seda salvestusseadmete maksuks. See tasu on vist meile peale surutud euroopa õigussüsteemist ja on mõeldud kompenseerima autoritele seda, et sul on võimalik teha autoriõigustega kaitstud teostest koopiaid ilma autori loata. Tasu suurused otse riigiteatajast:

3. salvestusseadmed, millelt tuleb tasu koguda, on muu hulgas süle-, tahvel- või lauaarvuti ja nutitelefon, ning salvestuskandjad, millelt tuleb tasu koguda, on muu hulgas väline kõvaketas, USB-mälupulk ja mälukaart;
4. salvestusseadmelt kogutava tasu määr on 3–8 eurot ja salvestuskandjalt kogutava tasu määr on 0,03–4 eurot.

Tasu kogutakse aasta peale kokku kuskile 2 miljoni euro juurde.

Varem oli nutitelefonide pealt kogutav tasu 3.5 eurot tüki eest aga see suureneb 6 euro peale esimesest juulist 2026. Turu-uuringute AS'i uuringu järgi on üks kuuest inimesest eelmine aasta internetist tasuta muusikat allalaadinud.

Minu arvamus on, et see maks on jaburus kuubis:

1. Seda peavad maksma kõik - üks kuuest tõmbab muusikat aga kõik kuus maksavad
2. Maksad iga kord kui seadme ostad - ostad arvuti ja telefoni koos siis mõlema pealt maksad, kas nüüd on suurem õigus kopeerida midagi?
3. 2 miljonit võiks lihtsalt riigikassast anda autoritele. Nii väikseid numbreid Rahandusministeeriumi mehed isegi ei näe, see on neile ümardusviga rohkem kui kulu. Ja maksu kogumine ka ma eeldan, et tekitab mingi lisa kulu riigile.
4. Ostan DVD aga ma ei tohi sellest koopiat ikka teha, sest sellel on koopiakaitse ja sellest mõõda minemine on ikka keelatud mis siis, et mul on maks makstud
5. Tasu selle eest, et sul on võimalik kopeerida midagi oma seadmega on nagu maks autodele, sest nendega on võimalik kellelegi otsa sõita?
6. Boonus punkt meie sõbralt tehisarult: Kui sa maksad spotify vms eest oma telefonis/arvutis siis sa saad mitu korda maksustatud.

Väga sellised süüdi juba eos võnked tulevad sellest tasust. Tasu võiks suurendada siis kui sellega kaasneks ka rohkem õiguseid. No-DRM seadusesse ja ma olen nõus 10 eurot ka maksma telefoni ostes seda toredat tasu.

Allikad

Autoriõiguse seadus

Pöördumine.pdf

Mida arvad erakopeerimise tasu määrade plaanitavast tõstmisest? | Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

Valitsuse plaan: nutitelefoni ostmisel läheks kuus eurot autoritele | Majandus | ERR

Ülesanne oli lugeda Eben Mogleni 1999. aastast pärit artiklit Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright.

Serveering

Enne sisuni jõudmist ma laidaks natukene seda seda lehte ennast kust artikkel kättesaadav on. See laeb kuidagi dünaamiliselt lehe sisu ja sellepärast ei toiminud Firefoxi Reader Mode, mida mulle meeldib kasutada lugemiseks.

Illegaalsed bitiread

Moglen kirjutab, et kõik andmed arvutites on lõpuks lihtsalt suurte numbrite jadad aga samas juriidiliselt tehakse vahet mida see number kodeerib. Autori argument on, et juriidilised süsteemid mis põhinevad jäikade asjade lahtritesse paigutamisel on ebastabiilsed ja lõpuks lagunevad.

Mina arvan, et oluline on siiski mida see informatsioon kodeerib ja kuidas seda esitletakse. Kui ma tõmban kuskilt mingi bitid ja need juhuslikult on näiteks samad mis mingil laulul aga mina kasutan neid bitte hoopis näiteks mingi pildi failina siis ma ei usu, et loo autoril tohiks mingeid õiguseid nende bittide üle olla. Kui ma võtan need bittid ja suunan need oma helikaardi poole teele siis ma jällegi arvan, et võiks tegu olla juba autoriõiguste rikkumistega minu poolt. Minu seisukoht on, et loeb mis tehakse selle bitijadaga ja juura maailmas ka minu meelest peab nagu kavatsus ka olema.

See lõik võis olla motiveeritud 1999 toimunud DeCSS programmi avalikustamisest. DeCSS oli esimene programm mis suutis mõõda pääseda DVD'de koopiakaitsesüsteemist. Ühele autorist esitati ka algselt süüdistus ja kogu seda programmi koodi üritati illegaalseks kuulutada mis ajas neti tagajalgadele ja see levis veel suurema kulutulena. Autor vist õnneks lõpuks pääses süüdistustest aga USA ringkonnakohus lõpuks otsustas midagi sellist, et kui sa jagad seda koodi/programmi eesmärgiga koopiakaitsest mõõda saada siis see on absoluutselt ebaseaduslik. Samas kui sa kannad seda koodi särgil siis see on sõnavabadusega lubatud.

Kuigi kõik andmed arvutites on lõpuks pikad numbrite jadad siis see juriidiline süsteem veel eksisteerib ja pole ära lagunenud mis neid kastidesse jagab ja osasid neist eriliselt kohtleb.

Homo ludens kohtu Homo faberiga

Väga meeldib autori vaade vabavara loomesse. Internet on meid peaaegu kõiki ühendav ja võimaldab luua koos suuri projekte mida ei kammitse kommertsialiseerumine. Kui sa ei ole mingi rakenduse/süsteemiga rahul siis sul on võimalus seda paremaks muuta või luua oma alternatiiv mida võiksid jagada siis vaba litsentsiga edasi, et saaks tulla kunagi keegi kolmas ja sinu õlgadele toetudes veel asja paremaks teha. Muidugi raha selle eest ei saa, et motivatsioon peab altruistlik olema. Ja tõesti on palju edukaid ja suuri vabavara projekte siiani mida inimesed kasutavad aga kommertsvara ka veel täitsa eksisteerib ja ma arvan, et jäävad koos eksisteerima veel pikalt.

Kõige värvikam oli kui autor kirjutas, et kui mähkida internet ümber kõigi ajude maal ja siis planeeti keerutada hakkab juhtmetes tarkvara voolama ja, et loomine on inimese loomuses. Mina usun küll, et inimestele meeldib luua ja mida piiratumad on tingimused seda loovamad nad ka on. Üks värvikas näide oleks NDISWrapper mis kunagi lahendas probleemi, et wifi kaartide tootjad ei kirjutanud draivereid Linux jaoks. Keegi geniaalne inimene võttis kätte ja kirjutas kihi mis võimaldas Windows XP wifi ajureid kasutada Linux tuumaga emuleerides Windows NT tuuma keskkonda selle ühe draiver jaoks. Näitab kui nupukad on inimesed kui häda käes.

Kokkuvõte

Vabavara on edukalt ajale vastu pidanud ja võib olla isegi konkureerib kommertsvaraga rohkem kui kunagi varem. Koosloome oli enne artiklit minu meelest juba edukas(GNU projekt, Linux, erinevad programmeerimis keeled jne...) ja on sellest ajast ka veel hoogu juurde saanud. Kahjuks on hoogu juurde saanud ka vist autoriõiguste süsteem ja kui võibolla 1999. aastal oli sul DVD millest said illegaalse tarkvaraga(Eestis legaalne, sest meil salvestuseadmete maks?) siis nüüd on sul Netflix ja MediaVine DRM. Varem oli füüsiline mängitav plaat siis nüüd on sul litsents vaadata kui kuutasu makstud.

Allikad

Content Scrambling System

NDISWrapper